Ma ei saa olla kõikide sõber, aga ma saan olla alati sõbralik.
Aasta voolab oma rütmis edasi ja kalendrit vaadates on käes veebruar koos sõbrapäevaga.
Kes oskab mulle ära seletada kuidas see sõprus ikka tuleb? Fb sõbraks saan ennast pakkuda, aga päriselus see vist ei töötaks, kui tänaval ennast kellelegi sõbraks pakuksin.
Elus on palju tuttavaid ja kooli- töö-, reisi-, trenni- ning muid- kaaslasi. Miks mõnedest saavad sõbrad, teised jäävadki tuttavateks? Miks mõni sõprus peab ajale ja lahkhelidele vaatamata vastu? Miks ja miks?
Edasi viisid mu mõtted sõnade sõber ja sõprus juurde ning kuidas ma või me seda igapäevaselt kasutame.
Kes on jutu sees meile sõber ja kellele omistame sõbra tiitli asemel hoopis teist nimetust?
Kui kaua püsib sõnades sõber ja kas ta on sõber ka 30 aastat hiljem? Päriselt!?
See on minu lapsepõlvesõber, näitame pildil – kui lapsena sõber, siis igavesti sõber?
Sellega sõbrustasin ülikoolipäevil, mainime jutus – päris sõbra nimetust ei tulnud.
Naabrinaist tunnen juba kümme aastat, pea iga õhtu jutustame ja joome teed – huvitav kas sõbrani üldse jõutakse, miks naaber jääb naabriks!?
Eile sain oma vana sõbraga kokku, polnud pea 15 aastat näinud – kas sõna ,,vana” annab sõprusele suuremat kaalu ja miks 15 aastat nimetust, SÕBER, ei kustuta?
See pole küll kellegi sõber, kui sünnipäevale ei tule – mmh kas sõbra nimetus ei peaks siis muutuma!
Ütle, et mind pole kodus, see tüütu sõber tuleb jälle – sõbrad ei tohiks tüütud olla, äkki nimetaks lihtsalt tüütuseks ilma sõbrata.
Ja ikka edasi samas tempos võid ise jätkata, sest päris vahva on äkki tuvastada kes keegi sulle on.
Ma mõtlen sõpradest, siis on nad ehk minu mõttesõbrad ehk minu mõtted on minu sõbrad!
Ilusat sõbrapäeva!
Tervitades Ülle!