Õpetajad ei saagi vanast kinni hoida!
Mulle meeldivad raamatute lõpud, head ja halvad, kurvad ja rõõmsad. Ühesõnaga kõik lõpud ja miks? Ikka sellepärast, et siis saab uut raamatut lugema asuda ja nii lihtne see vastus ongi. Uus annab jälle teistmoodi mõtlemist, emotsiooni või lihtsalt meelelahutust.
Kui talv lõpeb, rõõmustame just kevade üle, uue värskuse, valguse, energia saabumise üle. Kevade ja uue algusega käsikäes käib hoopis lahkumine ja kokkuvõtete tegemine. Kuigi vanarahvas on öelnud, et tibusid loetakse sügisel, käivad õpetajad oma tibusid lugemas ja ülevaatamas just kevadel.
See õitsemise aeg on õpetajatele kiire ja hingeliselt keeruline. Keeruline just nii palju, kui palju oled sa ise sulanud ühte laste, klassi, rühma või lastevanematega. Isegi aastad ja kogemused õpetajana, ei kergenda alati vanast lahti laskmist, sest uus on ikka uus! Me kõik muutume ja vana on loonud meid selliseks nagu me oleme, aga me ei saa uut nautida kui hoiame vanast kinni. Ja tee mis sa teed, õpetajad ei saagi vanast kinni hoida, uued õpilased tulevad, tahad või ei taha! Pealegi ei tohi ära unustada, et ka sina õpetaja oled varsti kellelegi uus, täitsa uus, aga selle peale me praegu (enne puhkust) ei mõtle!
Las lillesülemid tänusõnadega annavad sulle õpetaja, jõudu ja jaksu uue sisse minemast ning ikka ja jälle uuega harjumast, uue järele küünitamast ja ise uus olemast!
Ja lõpuks on kõik jällegi hästi!
Tervitades Ülle!