Lihtsalt oli väga keeruline alustada kõike täiesti nullist

Elades ja töötades Soomes, kuid hoida hinges Eestit. Kuidas seada ritta endale ja oma laste jaoks tähtsad asjad välismaal olles. Millega hoida alles OMA ka teistes Eesti peredes Helsingis.

Mõnusat mõtlemapanevat lugemist!

Olen alati olnud korraga seotud mitme eri tegevusega, tegelenud mitme hobiga ja nautinud meeskonnatööd. Mulle lihtsalt meeldib organiseerida ja olla erinevate protsesside juures.

Olen Maris Vaher, sündinud Jõgevamaal ja kasvanud pisikeses Ulvi külas Avinurme külje all. Seal käisin 9 aastat väikeses ahiküttega külakoolis ja keskhariduse omandasin Jõgeva Gümnaasiumi humanitaarklassis.Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia diplomil seisab huvijuht-loovtegevuse õpetaja, spetsialiseerumisega draamaringi juhendaja. Peale ülikooli töötasin lasteaiaõpetajana, vedasin lühiajaliselt draamaringi ja olin mõnda aega tööl Kaagvere Erikoolis sotsiaalpedagoogina.

2012.aasta jaanuaris kolisin tütrega Helsingisse, kus minu peigmees töötas, sest minu jaoks ei saa pere eri riikides elades tervikuna eksisteerida. Enne emaks saamist olin hoolitsenud teiste laste eest ja elasin pigem kodust väljapoole. Kui meie perre sündis teine laps oli fookuses kodu ja pere, aga olin kuidagi üksinda võõras riigis ning keeleruumis. Mul oli mu pere ja kodu, aga kõik muu jäi ju Eestisse ning kui noorem laps sirgus, sain mõnel õhtul nädalas oma asju ajamas käia.

Alustasin soome keele õpinguid Helsingis Eesti Majas ja lisaks otsisin tegevusi, kus oleks veel eestlasi, kuna tundsin “omadest” puudust. Nii käisin läbi erinevaid hobirühmasid, tegin sporti ja tutvusin kohalike eestlaste kultuuriseltsidega. Lõpuks õnnestus mul saada aastasele soome keele kursusele, tänu millele sain jala ukse vahele Helsingi kultuurimajadesse. Tutvusin oma valdkonna inimestega, töötasin rahvusvahelistes meeskondades ja leidsin võimalusi alustada erialast tööd. Sest vähemaga ma polekski leppinud. See sai minu sihiks kohe, kui kodust välja pääsesin, kuna minu jaoks on väga oluline, et saaksin teha tööd, mis toidab mu hinge ja vaimu. Lihtsalt oli väga keeruline alustada kõike täiesti nullist. Nagu väike laps – kohalik keel tuleb selgeks saada, tutvuda tavade, harjumuste, inimestega… ja siis kuidagi lõpuks ka leida endale töökoht.

Kuna huvijuhte soome koolides pole, pidin ma midagi muud leiutama hakkama. Aastast 2015 hakkasin osalema erinevate eesti seltside töös – laulsin segakooris ,,Siller”, tegin mõnda aega kaasa teatrirühmas, tantsin senini segarahvatantsurühmas ,,Ülelahedad”, laulan Euroopa Eestlaste Kooris, kuulun Eestikeelse Hariduse Seltsi. Seda kõike tegin ja teen ma sellepärast, et ma armastan oma maad, keelt, kultuuri ja inimesi. Eesti on minu kodu, igavesti. Kuna mu lapsed on kasvanud Soomes, käinud siinsetes lasteaedades, tekkis mul juba Soome kolides hirm, et nad jäävad sellest kõigest eemale, mida ma ise nii väga armastan. Et nad ei oska korralikult eesti keelt rääkida, et nad hakkavad kirjutama “väka vikaselt” ja et nad ei tunne meie kodumaa tavasid, kohti ega kultuuri. Meie pere kodukeel on eesti keel, aga arvan, et see pole alati piisav, kuna igapäevane mängu- ja töökeel on ju võõras keel. Mina loen, räägin ja õpetan oma oskuste piires, aga uus spetsiifiline sõnavara näiteks matemaatikas, loodusõpetuses või muusikas tuleb nendeni võõras keeles. See kõik on mind viinud selleni, et olen otsinud võimalusi tegeleda eestikeelse huviharidusega. Olen vedanud eestikeelseid lasteringe, olnud asendusõpetajana tööl Helsingis Latokartano põhikooli eestikeelsetes klassides ja teinud koostööd eesti kultuuri või haridusega seotud projektides.

Nii sattus minu teele ka pereklubi Sipsik Helsingis. Esimest korda käisin seal kunagi ammu külalisena. Tundus tore ja lastel oli vahva, kuid enda tempo tõttu jäi aktiivne osalemine siiski ära. Kuniks ühel päeval pöörduti minu poole, et kas ma ei tahaks tulla neile laulu-mängu juhendajaks ja ma nõustusin. Varsti sai minust kogu pereklubi vedaja ja praegu jookseb mul Alppilas neljas aasta.

Just Alppila kiriku ruumides tegutseb Helsingi eestikeelse kogudusetöö vedaja Dagmar Õunap, kellega koos oleme loonud väga hästi funktsioneeriva pereklubi, kus igal teisel laupäeval käivad koos eesti pered, et meisterdada, laulda, tantsida, sportida ja suhelda. Iga hooaja lõpetab kevadine perelaager, mis sel aastal toimub juba 13ndat korda. Pereklubi on läbi aegade vedanud erinevad inimesed. Nüüd on meie meeskonnas neli inimest, kellega koos paneme paika tegevusplaani, organiseerime vahendid ja viime tegevust läbi. Peredele on selline tasuta kooskäimisvõimalus osutunud väga populaarseks. Lapsed leiavad omale uusi sõpru, perekonnad saavad omavahel huvitavalt ja lõbusalt aega veeta, keskenduda oma lapsele, kaaslasele, saadakse uusi sõprusperesid, suheldakse eesti keeles ja õpitakse tundma eesti kombeid läbi tundide temaatika, laulude ning tantsude. Viimased aastad on kohtumisel koos keskmisel 40-50 inimest.

Pereklubi Sipsiku kohtumised on minu jaoks tegelikult laadimispaigad. Seda üleüldse tööks nimetan ma pigem harva, ju on see siis südameasi. Olla koos vahvate ja positiivsete tegusate inimestega, tuua laste näole naeratust – see kõik annab väga palju rohkem kui võtab.

Minu nägemuses on Sipsiku kõige tähtsam aspekt see, et lapsevanem ja laps saavad olla koos ja teha ükskõik mida koos. Ei ole, et laps antakse ukse vahelt huviringi ja pärast läheb kiire argipäev edasi. Minu jaoks on oluline, et lapseke võtabki oma issi või emme, vanavanema, tädi-onu endale appi näiteks meisterdama, et nad saavad koos midagi luua ja südamesse mälestusi salvestada.

Eesti keele õppimiseks on Soomes võimalused olemas, kuid reaalsus on see, et sageli on tundides koos väga erinevas vanuses lapsed ja ei saa loota, et sellistes tingimustes, nädalas 90 minutiga eesti keele selgeks saab. Sestap on minu jaoks suurim roll ikkagi perel. Mulle endale aga tundub, et paljud pered pole veel jõudnud selle arusaamani, kui tähtis on võimaldada lapsele end oma emakeeles selgelt väljendada.

Soome keel on ju nii sarnane (kuid tegelikult ju hoopis erinev), kultuur ikkagi lähedasem kui mõni araabiamaa oma. See kõik tekitab olukorra, kus tegelikult paljud lapsed räägivad segapudrukeelt (ja mitte ainult lapsed – küll juuakse söögi kõrvale maidot ja käiakse teiste peredega leikkimas). Arvatakse, et elame ju Soomes, lapsed käivad siin koolis ja kui meie hakkama saime, saavad nemad kah.

Kuid erinevus on selles, et üldiselt on täiskasvanud ikkagi pigem Eestis kasvanud, õppinud ja täiskasvanuks saanud. Nende side Eestiga on väga palju tugevam, kuid samastatakse enda kogemus ja õpivõime lapse omandamisvõimega. Kuid nii see pole. Laste kodu on Soomes olnud terve nende elu. Selliselt on kerge tekkima see tunne, et pole ei liha ega kala. Et eestlane ju lihtsalt pole, aga soomlane ju samuti mitte. Et kes ma siis olen, mis on minu taust, miks ma oma asju just nii teen… sellised identiteediküsimused, mis lapsel ennast määratleda aitavad. Lisaks on tugev emakeeleoskus ju baasiks kõikide muude ainete omandamiseks, samuti teiste keelte õppeks. Maailm on aina globaliseeruv, kuid peale seiklusi ja rännakuid tullakse ikka tagasi oma koju, oma kindlusesse.

Kui lapsel seda OMA-tunnetust pole, pole tal ju lõpuks oma kindlust. Vähemalt nii mõtlen mina ja see ajendab mind ikka ja jälle hoidma oma lastele lahti uksi, mis neid Eestiga ühendavad. Me ei tea kunagi, millal tahavad lapsed Eestisse tagasi elama või õppima minna. Ülikooliga on lihtsam, inglise keel on aina valdavam, kuid gümnaasiumi pääsemiseks peab eesti keel olema väga kõrgel tasemel, muidu lihtsalt ei saa sisu omandamisega hakkama, kuna tuleb tegeleda eesti keele mõistmisega.

Tahan toonitada peredele, kui oluline on lastele lugeda eestikeelset kirjandust, vaadata eestikeelseid väärtfilme, kuulata eestikeelset kvaliteetmuusikat ja -laule, süveneda eesti kultuuri. See kõik annab sõnavara, mida kodus söögilauas lihtsalt päevast rääkides ei omandata ja aga võib tulevikus mõne ukse sulgeda. Tasub meenutada, kui raske oli kohaneda Soomes – et oskaks keelt, saaks tõesti sellise töökoha, mis hingele midagi pakub või kui keeruline on leida näiteks soomlasest sõpra. Meie lapsed on 10-20 aasta pärast samas olukorras, kui nad otsustavad Eestisse kolida. Nad ei ole tavalised eestlased, nad on väliseestlased. Kõik sõltub muidugi inimese natuurist ja ettevõtlikkusest, kuid minu arust on oluline selle teema üle mõtiskleda.

Õnneks on Helsingis päris mitmeid eestikeelseid huviringe nii lastele kui ka täiskasvanutele, mis aitavad eesti keelega kas tutvuda, seda arendada või hoida. Tuleb endale sobiv võimalus lihtsalt üles leida ja ka ise sellesse panustada.

Ja just selline ongi minu argipäev – hinges ja meeles vaikselt ikka oma eesti asja ajamine, ükskõik, mida ma siis teen. Minu jaoks on väga oluline osata kohalikku keelt, austada siinseid kombeid ja tavasid, kuid hoida aukohal ka enda omi, sest see on see, kes olen mina. Õnneks austatakse ja toetatakse Soomes riiklikul tasandil iga inimese oma päritolu. Näiteks lasteaia töö keel on soome keel, kuid kodus suunatakse suhtlema pigem ikka emakeeles. Oma emakeele õpe on oluline ja seda võimaldatakse ka vähemalt Helsingi piirkonna koolides. Mina hindan seda sallivust väga, kuna olen ju ise sisserännanu. Küll tänu taevale lihtsalt armastuspagulane, kuid siiski võõras keskkonnas.

Tänasel päeval olen ma emaks kolmele lapsele ja põhirõhk on taas kodul, kuid olen siiski väikeste pausidega väga tegus. Lisaks Sipsikule juhendan Alppilas ka eestikeelset liikumisringi, tantsin “Ülelahedates”, kellega ka Tantsupeole pääsesime. Viimased kaks aastat olen ESTO Helsingi korraldusmeeskonnas, sest ESTO avamine toimub sel aastal 28.juunil just Helsingis.

Elan küll mujal, aga väga tähtis koht minu elus, hinges ja südames on Eestil. Meie Eestil.

Aitäh Maris!

Tervitades Ülle.