Kas nendele sõnadele saab võrdusmärki vahele panna?

Ühel õhtupoolikul mängisin lasteaias lastega täringumängu. Kord kaotas üks, siis võitis teine ja keegi oli alati viimane. Mängides olid lapsed lõbusad ja kaotamine neid kurvaks ei teinud, tahtsid hoopis uuesti proovida. Kui ühele lapsele vanem järgi tuli, muutus lapse näoilme märgataval kurvaks –õnnetuks. Lapsevanem küsis lapselt, et miks ta kurb on? Laps tegi veel kurvema näo, lausa pisarateni ja vastas, et ta kaotas. Lapsevanem vaatas mulle tõsise-ähvardava näoga otsa ja nentis, et siis ei tohi võistlusmänge mängida.

Pärast seda pole mulle andnud rahu sõnad võit ja esimene ning kaotus ja viimane. Kas nendele sõnadele saab võrdusmärki vahele panna?

Ma võitsin loteriiga sada eurot, aga ma pole esimene kes loteriiga võidab, aga ma olen esimene oma perekonnas, kes võitis.

Ma olin esimene kes bussi astus, aga ma ei võitnud sellega midagi.

Ma kaotsin oma kindad, need olid mul viimased.

Viimane suutäis kommi on kõige magusam.

Esimesed kümme võidavad raamatu.

Tore, et sa esimesena tulid, saad mind koristamisel aidata.

Ja nii edasi ja nii edasi. Positiivne negatiivses võtmes ja vastupidi.

Vaadates igapäeva tegemisi ja mängimisi lasteaias, siis paneb see mõtlema küll. Keegi on esimesena ringi sees ja keegi on lasteaias viimane kojumineja. Keegi õpib esimesena hüppenööriga hüppama ja keegi saab viimasena toiduportsjoni. Ometi ei jää keegi ilma ja kellegi oskused tulevad hiljem, aga ei jää olemata.

Mida siis tähtsaks pidada, kuidas lastele võistlust kui sellist selgitada, aga lapsevanemale, kes viimasena lapsele järgi tuli!?

Hea ja halb, esimene ja viimane, aeglasem ja kiirem, võitja ja kaotaja. Need kõik on olulised ja loomulikud osad meie elus. Iga asi õpetab meid kas edasi minema või ootama. Kõik tegevused kutsuvad esile vajalikud muutused olgu need sel hetkel positiivsed või negatiivased, aga muutused ikka.

Nii me ajas muutumegi.

Tervitades Ülle