Ehk õpetame lapsi edasi naerusui ja ajatult.

Aeg lugemiseks, aeg sõpradega olemiseks, aeg laulmiseks, aeg treeninguks, aeg… Aega on piisavalt siis kui me tahame midagi teha, kuskil olla ja kellegagi kohtuda. Ajapuudust tegelikult ei ole, sest aeg on kokkulepitud mõiste ja sõna.

Igal aastal korraldatakse Soomes elavatele eesti keelt rääkivatele lastele kirjutamisvõistlus. Sel aastal on võistlus ülemaailmne, sest on eesti keele aasta ja Helsingis on üleilmsed väliseesti õpetajate emakeelepäevad. Tänavuse võistluse teemaks oli “Minu maailm”.

Mul oli au kuuluda nende õpetajate sekka, kes lugesid kirjandeid, jutukesi ja luuletusi. Mõned lapsed olid joonistanud juttude juurde ka lõbusid pilte kui sõnadest puudus tuli. Rõõm oli lugeda kui tähtis on lastele sõbrad koos kooli ja trennidega, perekond, lemmikloomad ja arusaam emakeelest ja Eestimaast. Lisan siia mõned katkendid, toredaid ütlusi ja mõtteid laste maailmast.

See on väike väljavõte kõige noorematest kirjutajatest.

• Minu väike maailm on pere, veidi suurem maailm on kool, veel suurem maailm kui reisin. Kui tutvustan oma sõpradele Eestit, siis muutub nende maailm ka suuremaks.
• Kui loen raamatuid, siis tundub kohe maailm eriti suur, sest siis saan ka teiste maailmadesse piiluda. Minu maailmal polegi tegelikult piire, sest ma võin end mõelda kasvõi maakera teise otsa.
• Arvan, et inimesele ongi vaja toredat väikest sooja kodu metsa sees, milles on hea tehnika. Lisaks rahulikku tööd, head toitu, loomi ja lähedasi.
• Minu emme on mulle kinkinud maailma.
• Meie Maa on selles universumis väike täpike. Ka mina olen oma planeedil kõigest väike osake loodusest ja siin elavatest inimestest, aga minu maailm on põnevust täis.
• Mul on vahva pere, mitu spordiala, palju sõpru ja põnev elu. See ongi minu maailm.

Muidugi oli palju juttu kommipuudest, võluvõimetest, igatsusest kassi või koera järele või puhtsüdamlik ülestunnistus, et mind huvitavad öökullid, mulle maitsevad mustikad ja ma jään magama ilma karumõmmita. Ühes jutus proovis laps panna ennast ema –  isa lapsepõlve ja tõdes, et mitte ainult noorena pole sõbrad tähtsad. Meeldiv oli lugeda kuidas kirjutaja suhtub oma vanavanematesse, nende juttudesse ja kui tähtis on ka sõprus vanemas eas.

Natuke vanemad lapsed kasutasid juba toredaid väljendeid nagu meistersügaja nagu ratsutaks teoga ja unistasid oma tulevikust. Paljud reisisid jutus üksikule saarele koos päkapikuga, seiklusparki, tehnoloogiaparadiisi või muinasjutumaale kus kassid rääkisid ja pulgakommipuud seisid mesises maas kinni.

• Maa on pere, ema on Päike, isa on Jupiter, väike vend on Kuu.
• Minu maailm on nagu täispuhutud õhupall, mis vahest läheb katki kui olen kurb. See täitub rõõmust kui olen õnnelik ning muutub roosaks, türkiis siniseks. Kui olen kurb, siis õhupall on musta värvi ja pooltühi toss.
• Minu valikud mõjutavad minu tulevikku. Minu maailm on alati osa kellegi teise omast ja vastupidi. Teen ise oma valikud, aga tean, et minu otsuseid mõjutavad minu pere, sõbrad, kool, õpetajad ja keskkond.
• Vahel ma mõtlen et mu elu on väga igav. Aga mu ema ütleb, et ma pean märkama kõiki väikseidki asju.
• Tere! Mina olen vaher. Üks jaapanist pärit vaher. Minu nimi on Hubert. Ma olen 159 aastat vana. Ma tahtsin rääkida sinule minu maailmast.
• Tahaksin leida oma haiguse jaoks rohu ja uurida asju, millele pole vastuseid veel leidunud.
• Maailm on tulnud kõikidest riikidest. Minule meeldib teha inimesi õnnelikuks, kasvõi öeldes TERE ja head tööpäeva jätku! Minu maailm näeb välja nagu väikese 10-aastase tüdruku oma: suure südamega. Maailm on elamusi täis.
• Kui ma mõtlen oma vanaema või ka ema-isa elu peale, siis nende käekäik on olnud täiesti teistsugune kui minul. Me kuulume eri sugupõlve. Ajast –aega on õpitud muinasjuttudest. Minu vanaema õppis ja luges koolis muinasjutte. ”Star wars” on tänapäeva muinasjutt ja õpetlik lugu.
• Need üksteist pilti on minu elus juba praegu, kindlasti sada on veel ees.

Kõige vanemate laste kirjutistest kumas läbi elutarkus, koos nukruse ja eneseotsingutega ning jalust võtsid ausad ülestunnistustused oma rumalustest ja katsumustest.

• Ühesõnaga, maailm on justkui kunstigalerii, kuid selle avamiseks vajad võtit ehk oma enda silmi ja tähelepanu.
• Ma ei ole enam õnnelik. Ma olen kurb. Ma olen nukker ja õnnetu. Lootes paremat, sukeldun sügavamale, aga teen sellega endale veel rohkem haiget. Loodan, et tegelikult on kõik korras!
• Kahjuks just täiuslikkuse poole püüdlemine on teinud minu elu väga raskeks ja keeruliseks. Sooviksin, et minu maailm oleks minu vastu heatahtlik.
• Tuleb tõusta ja minna ettevaatlikult edasi. “Armastus teritab sule ja annab tiivad,“ ütleb lumest tehtud kratt kupja-Hansule Kivirähki „Rehepapis“. Igaüks proovib leida endale koha selles suures maailmas ning ehitada õnnetunne. Palju ilmekaid väljendeid!
• Kui sõnad ei suuda mu tundeid selgitada, on alati muusika, mis mind aitab. Eesti on ikkagi väga tugevalt minu maailma kraabitud. Minu tunded, millega kaasnevad eri värvid. Aastate jooksul on need värvid muutunud, mõned isegi kadunud.
• Minu elu on praegusel hetkel nagu laineline ookean kuhu vahest lööb välk ja mina püüan lainelaual püsida
• Mul on hea meel, et minu kodu pole ainuüksi üks riik, vaid kaks. Aga kui mõelda, siis nendest kahest riigist on Eestimaa mu isamaa, mu kodumaa, selles olen ma kindel.
• Oma mõttemaailmas usun et iga inimene on üks pusletükk ja kõik tükid moodustavadki terviku – maailma, kus me kõik elame.
• Mis minu maailmale naerusuu ette paneb, vahepeal hüppavad sulle mured kaela, siin jääbki rong peatuma, sest ette pole veel teed ehitatud, kust saaks edasi minna, aga usun, et kui kellegagi sellest räägiksin ja arutleksin, saaks paar peatust edasi sõita,
• Mina olen arvamusel, et ilma hariduseta ei jõua elus kaugele, kui oma mugavustsoonist ei välju, ei jõua elus ka kuskile. Üksinda põleb inimene lihtsalt teatud aja jooksul läbi. Tundes ennast armastatuna annab inimene ka teistele seda tagasi.

Miks ma alustasin oma kirjutist sõnaga AEG? Just sellepärast, et lastel on alati aega. Nende aeg pole veel kaduma läinud ega ega moondunud ahistavaks koletiseks või ainult vabandusteks. Laste aeg keerleb kiiremini kui täiskasvanute oma ja nad oskavad sellel rõõmuga püsida, samas kui suured inimesed tahaksid aega peatada või lihtsalt sellest lahti lasta.

Ma lugesin neid toredaid jutte ja ammutasin endale rõõmu, uhkust ja rahulolu. Neid lapsi on juhendanud õpetajad, emad-isad ja igaüks on andnud killukese nendesse teostesse ehk õpetame lapsi edasi naerusui ja ajatult.

Tervitades,

Ülle