Igale ümbernurga küsimusele ei saa iialgi otsest vastust

Praegu on lihtne moodustada fb gruppe ja meililiste, et info kiiremini ja paljudele kohale jõuaks. Kõik saavad lugeda, arutada, vastu kirjutada, arvustada, kiita jne. Iseenesest igati tore ja asjalik variant. Sellel on ka omad varjuküljed, nagu headel asjadel ikka. Nimelt kui kirjades arvustatakse kedagi, kes asjast midagi ei tea ja enda kaitseks midagi ütelda ei saa.

Miks armastatakse kirjutada kirju näiteks kooli direktorile, aga õpetajat sellest ei teavitata. Kelle juurde direktor läheb, ikka õpetaja juurde kelle peale näiteks on kaebus tulnud. Ring täis, alguses tagasi. Vastus saadakse läbi direktori suu (kirja) läbi ja tundub, et lahendatud, aga kas ikka on!? Igale ümbernurga küsimusele ei saa iialgi otsest vastust ja kuskile jääb ikka kehv maik juurde. Sellised küsimus- vastuste kirjad on nagu läbi filtri kirjutatud, kunagi ei tea mis sõelale jääb!

Hull lugu on siis kui lapsevanemad moodustavad oma infogrupi ja hakkavad seal omavahel klassi/rühma olukordi lahkama. Õpetaja kuulumine sinna hulka on välistatud. Miks? Kui see on koduste ülessannete, väljasõitude või rahakogumist puudutavad küsimused on õpetaja osalemine teretulnud. Kui lapsevanemad räägivad omavahel õpetaja käitumisest, ütlemistest, siis sellesse õpetajat ei kaasata, jälle küsimus, miks?

Kuidas sellised olukorrad saavad ikkagi juhtuda. Kas õpetajad on teinud liiga palju vigu, et lapsevanemad neid ei usalda. Kas vanemad peavad ennast koguaeg ohustatuks. Kogu internet on täis arutelusid, nõuandeid, kuidas peab olema! Kas lapsed on harjunud kaebama, mis on võibolla hoopis enesekaitse või rünnak. Ometi loen järjest rohkem kuidas lapsed ja vanemad omavahel ei suhtle. Kui naabripoiss kividega loobib on suu kinni, kui portaalides ahistatakse on suu kinni, trennis narritakse on suu kinni. Laps on hädas, ei söö ega joo, kardab, peidab, aga vanematele mitte piuksugi. Kui õpetaja keelab(kutsub korrale), laseb midagi ümber teha või palub viisakamat kõnepruuki, on kuri karjas, lapsel suu pärani lahti, kõik räägitakse vanematele ära. Mulle tundub, et just ainult kaebamiseks. Kuidas siis ikkagi nii. Kui laps saab aru, et naabripoisiga ei käitunud ta ise ka viisakalt ja netis on ise üks ülbik kommentaator ja trennis ei viitsi kaasa teha ja sellepärast ka vanematele ei räägi. Kuidas ta siis äkki ei saa aru, et koolis tema käitumine õpetajale ei meeldi. Ma võin ju lapsest aru saada, kui nemad näevad nõudmiste taga kiusamist ja antud seisuga mõttetust. Siis lapsevanemad oma elukogemusest peaksid nägema suuremat plaani, pikemat perspektiivi, miks üks või teine kooli/ lasteaia nõudmine kasulik on. Tihti ollakse kinni hetke situatsioonis ja lapse selle hetke heaolus. Nagu üks lapsevanem küsis lapselt kuidas ta ennast tundis, kui õpetaja tõi kooli kaasa padja, andis õpilasele öeldes, et täna on juba neljas kord kui sa minu tunnis magad ja kaasa ei suuda teha, olgu sul siis viies kord pehme padigi. Te kujutate ette mis siis lahti läks, kuni vallandamiseni. Aga keegi ei küsinud õpetaja käest kuidas tema ennast tundis, kui õpilasele oli vaja hindeid panna, mitte keegi ei küsinud!?

Ma olen isiklikult lugenud lastevanemate omavahel saadetud kirju, mis kajastasid ühte sündmust mida laps kodus emale rääkis. No oli alles kole, sest kõige selle käigus läksid vanemad ka omavahel sõnadega kaklema, inetult. Õpetaja sai sellest kirjavahetusest teada ühe lapsevanema kaudu, kes enam pori loopimist välja ei kannatanud ja tahtis otse õpetajalt selgitust saada. Õpetaja luges ja oli šokis, ta oli tõeliselt solvunud. Ta polnud solvunud lapse peale kes rääkis emale olukorrast (kuigi õpetaja arvas ise, et ta oli selle arusaamatuse koos lapsega ära lahendanud), ta oli solvunud sellise inetu, tühise lahmimise peale.

Nüüd jõuan sinna kus tahan öelda, et me oleme emad, isad, töökaaslased, sõbrad, tädid ja onud, pojad ja tütred, vennad ja õed, koolikaaslased ja muidu teretuttavad. Ärgem siis ise ka lasku sellesse kirjutamis maaniasse. Mõtle ise oma sisimas probleem läbi ja siis esita küsimusi õige isiku poole pöördudes ehk otse küsides. Usu, see vastus mis sa saad on rohkem väärt kui naabrimehe kommentaar.

Ehk nagu ma töökaaslastele ütlen Kuningale pole mõtet kirjutada, kui koristaja laisk on.

Ehk me ei saa enne teadvustada olukorda, kui me ainult süüdistame, mõistame kohut või hoopis tunneme häbi!

Soovin sulle kirjutamise oskust koos mõtlemise oskusega ehk küsi kõigepealt kuidas sa ennast tunned!?

Tervitades Ülle!