Oluline on iseseisev ja kriitiline mõtlemine, seda tahame ju muuhulgas ka lastes arendada.
Stockholmi Eesti Lasteaias on käinud juba 3 aastat praktikandid Eestist. Sel aastal oli meil praktikal Liina Jõeste Tallinna Pelguranna lasteaiast ja Ave Allandi Kolga Lasteaiast. Mõlemad on Tallinna Ülikooli magistriõppes. Neid jälgides kibeles mul palju küsimusi keelel ja eelviimasel päeval enne nende lahkumist sain osadele küsimustele vastused.
Ülle: Lasteaiatöö pole kerge, küll aga mitmekesine ja põnev, täis laste olemist igal tasandil. Samuti vajab töö lastega pidevat energiat, õppimist ja uudishimu. Mind huvitab, et mis oli See sinu sees mis ütles: Ma tahan lasteaia õpetajaks saada!?
Liina: Minu tee lasteaiaõpetajaks on olnud selline kummaline. Ma olen tegelikult õppinud käsitöö õpetajaks ja sattusin sellisesse kohta nagu Lipuvabrik ja töötasin seal 15 aastat. Sain selle aja jooksul kaks last ja siis kutsuti mind sinna lasteaeda kus minu lapsed käisid. See oligi esimene kokkupuude lasteaiaga ja töötasin seal 5 aastat, kuni otsustasin õppima minna ja nii sai minust diplomeeritud lasteajaõpetaja.
Ave: Minul on olnud see lapsehoidmine väiksest peale, sest tihti sai hoitud väiksemaid vendasid. Hiljem juba ka teiste lapsi. 17 aastaselt alustasin töötamist kesklinna lastepolikliinikus, töö kõrvalt sai mindud ka lapsehoidja kursustele TPS-s. Olles praktikal lasteaias unistasin, et oleks mul omal ka rühm või lasteaed, mitte ainult üks-kaks last hoida. Unistasin avaratest ruumidest ja oma rühmast. Peagi pakutigi mulle tööd erapäevahoius, kust sain esimesed grupiga töötamise kogemused. Siis sündis mul omal laps, kolisin maale ja mul oli võimalus 6 aastat temaga kodus olla. Sel ajal vedasin mõned aastad kohalikus rahvamajas väikelaste mängukooli ja kunstiringi. Kui oma laps kooli läks, kutsuti mind tööle Kolga lasteaeda ja peagi alustasin töö kõrvalt õpinguid TPS-s lasteaiaõpetaja erialal.
Ülle: Siit jõuame sujuvalt järgmise küsimuseni. Miks edasi õppida? Mida teha lasteaias magistrikraadiga või on õppimine siiski iseenda jaoks?
Liina: Sisetunne ütles pärast bakalauruse õpinguid, et tegelikult ei võeta mind ikka veel päris tõsiselt ja pole veel seda tugevat aluspõhja enda jaoks all.
Ave: Mul sama moodi, et tekkis tugev sisemine soov edasi õppida, end erialaselt arendada ja magistrikraadi omandamine ei olnud esmane eesmärk. Lasteaiaõpetaja laob ju vundamendi tuleviku õppimiseks ja sa pead olema haritud. Seda saad muidugi ka ise teha – lugeda, uurida, kursustel käia. Koolis toimub areng palju kiiremini, kuigi töö kõrvalt õppimine on pingeline. Ma ei teadnud tegelikult oodata, mis seal koolis tulema hakkab, aga praeguseks on silmaring ikka oluliselt laienenud. Olen tutvunud hariduspoliitikaga, tean, millised on hariduse suunad, kuidas õppekava arendamine toimub, kus maal on millised õppekavad jne. Õpetaja teadmised peavad olema suured ja silmaring lai, et oleks mille pealt oma tööd mõtestada. Oluline on iseseisev ja kriitiline mõtlemine, seda tahame ju muuhulgas ka lastes arendada. Nagu ütles minu lapse ajaloo õpetaja : ”Sahistage filtrit”. See on tänapäeva infomüras ja kiiresti muutuvas maailmas oluline oskus. Ei pea ilmtingimata pimesi järgima kuskilt tulevaid suundasid ja juhiseid vaid mõtled oma peas läbi, kas see on tarvilik. Kas need seadused, mis kuskilt tulevad, on ikka vajalikud. Selle tasandi on magistriõpingud praegu küll juurde andnud.
Liina: Minul oli kindlasti veel ka enesekindluse pärast. Mulle soovitati kanditeerimist õppealajuhatajaks, aga tundsin, et ei ei mul ei ole piisavalt teadmisi, mul on veel midagi vaja.
Meie oma magistrikraadiga saame nüüd õpetaja kutsestandardi 7, mis on uudiseks ja rahvusvaheline, aga sellega kaasneb eneseanalüüs, tohutu mahukas. Mina olen selle juba korra läbi teinud, kui sain tase 6 ja see oli 120 lehekülge!
Ave: Lisaks enesearengule annavad magistriõpingud veel julguse, pädevuse ja võimalused kaasa rääkida, olgu tegu siis alusharidust puudutava seadlusandluse, õppekava arenduse või muu olulise teemaga, nii kohalikul kui ka riiklikul tasemel.
Ülle: Nüüd astun julge sammu ja tahaks egoistlikult küsida, et kuidas teile meie lasteaias meeldis praktikal olla, aga küsin just vastupidi. Millest te oleksite ilma jäänud, kui poleks siia tulnud? Küsimus pole mitte ainult lasteaias vaid ka siia tulek ja siin olek.
Liina: Esimene mõte on, et ikka maailmapildi avardamine.
Ave: Rutiinist välja saada, see tekitab mingi teise tasandi. Meil oli võimalik palju ringi käia nii iseseisvalt kui ka koos lastega. Mind pani hämmastama inimeste suhtumine lastesse. Naeratatakse palju, politsei lehvitab ja kaubaautojuht on sõbralik, tundub nagu oleks see Rootsi ühiskonna huvitav fenomen. Stockholmi linnas on palju kohti kus lastega käia, olla ja kõike seda saab õppe- ja kasvatustöös ära kasutada. Mis lasteaeda puudutab, siis see on ikkagi väga erinev, mis meil Eestis on. Samas on isegi meil kahel erinevad töökogemused ja seda ei saagi võrrelda.
Liina: Tore on näha neid erinevaid süsteeme mille järgi töötatakse ja neid võrrelda, see on väga huvitav. Keskkond, harjumine teie süsteemiga ja kui nüüd hakkame aru saama kuidas see siin toimub, siis peame ära minema, tahaks tõesti kauemaks jääda.
Ave: Järgmised praktikandid on kindlasti teistsugused ja neil on teised ootused. Meil käis see mõte enne läbi, et me oleksime tahtnud juba enne teiega kontakteeruda, siis oleks saanud ennast ette valmistada. Tulime ja kompasime siin, vaatasime mis ja kus…
Ülle: Meie vastupidi ei pidanud seda tähtsaks ja ootasime teid, et tulge ja pakkuge meile midagi, Kuna olete kolmandad, siis mul on väike võrdlusmaterjal ja teie kahekesi sulandusitegi kohe meie rahuliku õhkkonnaga. Ometi olite kogu aeg liikumises, suhtlesite lastega, juhtisite mängu ja viisite läbi tegevusi. Jätsite meile ühe toreda hanede näpumängu ja seinatäie laste ehedat kunsti.
Meie jutuajamine ja arutelu oli pikemgi, aga võtsin selle selliseks küsimus vastusteks kokku. Aitäh!
Kohtumiseni Ülle London.