Emakeel on tunnete keel…

Igasugune keele õppimine/oskamine teeb meid rikkamaks, aga oma emakeel pole ainult suhtlemiseks vaid on ka väga tugev kultuuri edasikandja ja seotud ühe kindla rahvuse identiteediga. Sul on kindlasti tuttavaid peresid, kes on on kolinud välismaale, õppides ära selle maa keele, sest muidu pole võimalik seal riigis hakkama saada. Kui mitmekeelsed pered hoiavad oma emakeelt, siis hakkavad seda tegema ka lapsed.

Mul on hea meel sulle tutvustada naaberriigis  Soomes elavat õpetajat Lee Laurimäed, tema mõtteid emakeelest, õpetamises ja enesearengust.

 1. Mis oli see tõuge, mis pani sind Soomes eesti keelt õpetama?                                      Kaua oled seda tööd teinud ja kui tähtsaks sa oma tööd pead?

 Oma tööd Soomes alustasin lasteaiaõpetajana, aga süda ihkas siiski kooli tagasi, sest Eestis olin töötanud algklassiõpetaja, õppealajuhataja ja kooli juhatajana juba aastaid. Kui avanes võimalus minna kooli ja hakata õpetama eesti lastele eesti keelt emakeelena, olin rõõmust lakke hüppamas. Tänaseks olen Soomes eesti lapsi õpetanud juba 3,5 aastat ja ei vahetaks seda tööd mitte millegi muu vastu… vist! Vahepeal tegin siiski ka aastakese klassiõpetaja tööd ja õpetasin soomekeelses klassis. Oli tore aeg, aga oma emakeeles töö tegemine ja omade eesti laste õpetamine on siiski see, millest ma unistasin.

Usun, et oma emakeele õppimine välisriigis on väga tähtis, sest emakeel on tunnete keel. Loodan, et paljud meie õpilased pöörduvad veel kodumaale oma juurte juurde tagasi ja tänu õpetusele on neil Eestis kergem hakkama saada.

2. Kirjelda, kuidas on Soomes emakeeleõpe ülesehitatud?

Soome riik pakub kõikidele lastele, kelle kodune keel ei ole soome keel, oma emakeele õpetust 2 tundi nädalas. Vanemad saavad otsustada, kas nad seda soovivad või mitte.

Mina töötan Vantaa linnas, kus on 5 täiskohaga eesti keele õpetajat ja lapsi kamba peale kokku 700 ringis! Muljetavaldav number, oleme vist väliseesti suurim eesti keele õpet pakkuv linn – vähemalt nii me ise arvame! Vantaa linnale aitäh, et ta võimaldab ka hommikusel ajal õppetööd korraldada, sest teised linnad minu teada alustavad lõunast ja peale lõunat tundide andmisega.

Kui lapsi on palju, on võimalik klassid komplekteerida vanuseti, mis lihtsustab õpetaja ja ka õpilaste tööd. Kui koolis on 5 (see on miinimum arv rühma moodustamiseks) või natuke rohkem õpilast, siis õpivad ühes klassis nii 1. klassi tähti ja lugemist õppiv laps kui 6. klassi murdeealine. Sellised tunnid vajavad mitmekülgsemat ettevalmistust, et kellelgi igav ei hakkaks ja et ikka midagi juurde ka õpitaks. Päeva jooksul õpetan 8–ksas erinevas koolis ja nädalakoormus on 24 tundi.

 3. Mõned nimetavad õpetaja tööd mänguks. Palju sul mängida lubatakse ehk palju on sul valikuvõimalusi õpetamisel?

Õpetaja tööd võib nimetada küll mänguks, sest lapse töö on ju mäng ja läbi mängu anname ka lastele teadmisi, eriti väiksematele. Eks selles mängus valitsevad omad reeglid, mis õppekava meile ette kirjutab, aga mängumaa saame ikka ise kujundada!  Õpikuid saame Eesti riigilt Rahvuskaaslaste programmi raames. Palju materjali koostame aga ise, arvestades siinset kultuuri ja sidudes seda oma kultuuri ja ajalooga.

 4. Mis on Üleilmakool?

Neile lastele, kes ei saa oma keelt koolis õppida on loodud eesti keeles Hariduse Seltsi ja Helja Kirberi poolt Üleilmakool, mis on internetipõhine ja milles saavad tasuta osaleda kõik eesti lapsed üle maailma. Õpetan seal 3. klassile ja 4. klassile eesti keelt. Õppetöös osaleb 185 last 28 riigist ja lisainfot ning registreeruda saab  yleilmakool.ee 

5. Missugune haridus sul on ja kui palju sa pead enda teadmisi täiendama?

Eestis õppisin algklassiõpetajaks ja lasteaiaõpetajaks, sekka ka rahandust ja krediiti. Otsustasin jätkata magistriõpinguid Tallinna Ülikoolis ja kevadel ka selle lõpetasin olles 2 aasta jooksul sõitnud igal nädalavahetusel Eestisse ülikooli. Nüüd on diplom käes ja teadmisi rohkem, et õpetada oma eesti keelt, kirjandust ja sinna juurde kultuuri.

Aitäh Lee, väikese intervjuu eest ja kohtumiseni.

Tervitades Ülle London.