Südamesoojus
Ma pole terve elu nii palju metsas saanud kõndida, kui sel kummalisek muutunud kevadel.
Kõik rajad, teed ja sillad on ühte ja teistpidi läbi käidud ning nurgatagused ülevaadatud. Ma olen kuulnud käo kukkumist ja näinud helesiniseid munakoori puude all. Olen kohanud konnasid teedel kargamas ning nautinud lagendiku täis sinililli ja ülaseid. Ma olen näinud rahet ja vihma peaaegu üheaegselt ja oodanud ja oodanud. Oodanud päikest ja tema soojust. Ma pugesin õhtuti vanni, et soojust sealt otsida ja põletasin õhtul küünlaid, et päikest ligi meelitada.
Paar päikselist päeva on minu huulile naeratuse toonud, aga märkasin, et soojus oli hoopis minu südamest kadunud.
Istusin rõdul, nautides päikest ja mõtlesin oma kadunud südamesoojusest.
Olen kaugel oma töökohast, mis on tõeliselt harjumatu, sest tööl on käidud üle 35 aasta. Olen kaugel oma töökaaslastest, lastest ja nende vanematest, kõigist kellega harjunud olin. Täna on minu lasteaias kevadpidu ja kooliminejad saadetakse kooli, küll tagasihoidlikumalt kui varem, aga mind seal pole.
Mind, kellele väga peod meeldivad nii organiseerimise kui pealtvaatamise poolest.
Minu jaoks on olnud kevadpeod koos luksuse, särisevate ootuste, veidi rabedad, aga lootusrikkad just südamesoojuse laiendajad.
Põnev on jälgida mõnda ema, kes särab küll uhkusest oma lapse üle, aga peokleidis ennast ilmselgelt ebamugavalt tunneb. Vaadata ülikondades isasid omavahel härrasmehelikult viisakuslauseid vahetamas ja õhetavate põskedega õpetajaid ja juuksurisoengutega abiõpetajaid. Rääkimata elevuses lastest ja energiast, mis nendega alati kaasas ringleb.
Alati üllatavad mind pidudel lapsed. Kõige tagasihoidlikumad laulavad äsja peas valminud laulu või poiss, kes ei tahtnud kellegi käest hoida, tirib tervet seltskonda tantsima ja kõige unisemad teavad luuletust paremini kui õpetaja ise.
Muigeid, naeru ja punastamist jagub lavale ja saali.
Peorõõmu pikendavad soojadest pihkudest hoitud veidi muserdatud lilled, mis kaunistavad nädalaks vaase ja kingitused, mida ikka ja jälle lapsevanemad suudavad välja mõelda, et anda üle enda lugupidamine ja tänud õpetajatele.
Ja sel korral on kõik see teistmoodi, nii mulle kui paljudele teistele. Kas peod ei toimu, on ilma vanemateta või jäädvustatud piltide või filmi näol. Originaalne oli autopidu Tartu Lasteaias Krõll, mis näitab õpetajate nutikust, aga ka vajadust kevadpeo toimumisele.
Aga las siis olla, sel korral selline ja võibolla hakkavadki peod, suhtlus teistmoodi olema, me ei saa iialgi ütelda, mis peaks ja mis mitte.
Mulle on tähtis hoopis soojus, see soojus, mis on südames, mis levib läbi piltide, filmide ja läbi interneti avaruse.
Soovin kõikidele õpetajatele soojust südamesse.
Tervitades Ülle.